skeemid

skeemiteraapia-vajadused-skeemid-valdkonnad

VARASED MITTEKOHASTUMUSLIKUD SKEEMID – lai, kõikehõlmav enda ja oma suhete kohta käiv mälestustest, emotsioonidest, kognitsioonidest ja kehalistest aistingutest koosnevad mustrid, mis on kujunenud lapsepõlves või noorukieas ning kinnistunud läbi elu ning on olulisel määral düsfunktsionaalsed.

• Emotsionaalne deprivatsioon – eeldus, et vajadus ja soov emotsionaalse toe järele jääb vastamata.

See skeem viitab uskumusele, et emotsionaalsed vajadused jäävad teiste poolt vastamata. Selline skeem võib kujuneda näiteks siis, kui vanemad on eemalolevad või külmad ega märka lapse emotsionaalseid vajadusi (näiteks vajadus tähelepanu, läheduse või mõistmise järele).

• Hüljatus/ebastabiilsus – eeldus, et kõik elu jooksul loodud tähtsad suhted katkevad ning sellest tulenev pidev mure hülgamise ees.

Selle skeemi puhul inimene eeldab, et ta kaotab enda jaoks lähedase inimese. Ta usub, et lähedussuhted lõppevad paratamatult nagunii. Selline skeem võib kujuneda näiteks siis, kui lapsepõlves on kogetud vanemate kaotust (lahutus, surm, vm.) või ebastabiilsust lapse vajadustele vastamisel, näiteks on last jäetud pikaks perioodiks üksi.

• Usaldamatus/hirm saada väärkoheldud – eeldus, et saadakse teiste poolt kuritarvitatud, alandatud või muul moel halvasti koheldud ning sellest tulenev pidev kahtlus, et teised teevad neile meelega haiget

Antud skeemi puhul usub inimene, et teised püüavad teda tahtlikult mingil moel ära kasutada – haiget teha, petta, alavääristada, vmt. Sageli väljendub see skeem ka hoiakus “ründa esimesena” või kättemaksule orienteerituses. Selline skeem võib kujuneda, kui inimene on lapsepõlves kogenud väärkohtlemist või tugevat ebaõiglust pereliikmete või kaaslaste poolt.

• Sotsiaalne isoleeritus/võõrandumine – eeldus, et ollakse muust maailmast isoleeritud, teistest erinev sel määral, et ei kuuluta ühtegi gruppi või kogukonda.

Antud skeemi puhul usub inimene, et ta on muust maailmast justkui eraldi, teistest erinev, ei kuulu teiste sekka. Seda skeemi võib kujundada varane kogemus kõrvalejätmisest, teistest erinemisest, või mõnel muul lapsele tähendusrikkal moel mittekuuluvusest.

• Puudulikkus/häbi – eeldus, et ollakse fundamentaalselt puudulik, alaväärne ja mittetahetud ning sellest tulenev häbitunne ja veendumus, et ei väärita teiste armastust, austust või tähelepanu.

Selle skeemi puhul usub inimene, et tal on mingi fundamentaalne viga või puudujääk. Ta kardab, et kui kellegiga peaks tekkima lähedane suhe, saavad teised sellest teada ning temast hoitaks siis eemale. Selline uskumus toob sageli endaga kaasa tugeva häbitunde. Selline skeem võib kujuneda näiteks juhul, kui lapse kõige olulisemad isikud on olnud tema suhtes äärmuslikult kriitilised ning tekitanud temas tunde, et ta ei ole armastusväärne

• Läbikukkumine – eeldus, et ollakse sooritust ja saavutusi nõudvates valdkondades (kool, karjäär, sport, jms) ebaõnnestunud või olemuslikult puudulik.

Selle skeemi puhul usub inimene, et ta ei ole võimeline sama heaks soorituseks kui teised. Inimene tunneb, et on rumal, saamatu, ebapädev, vilets. Selle skeemiga inimesed sageli loobuvad proovimastki, kuna on veendunud, et ebaõnnestuvad nagunii. Antud skeem võib kujuneda, kui lapse sooritust on alavääristatud oluliste nimeste poolt, või kui last on pidevalt ebaõiglaselt võrreldud. Skeemi kujunemist soosib ka soorituskeskkond, kus puudub julgustamine, toetus, vajalik distsipliin pingutuse ületamiseks.

• Sõltumine/ebapädevus – eeldus, et ollakse võimetu pädevana toimima igapäevaelu kohustustes toetumata olulisel määral teiste abile (nt enese eest hoolt kandma, lahendama igapäevelu probleeme, vastu võtma otsuseid või lahendama uudseid ülesandeid), mis sageli väljendub abitusena.

Selle skeemi puhul on inimene veendunud, et ta ei suuda täiesti iseseisvalt argielulisi toimetusi täita ega seonduvat vastutust kanda. Selle skeemi puhul püüab inimene näiteks otsuste langetamiseks võimalikult palju toetuda teiste abile ja nõule. Seda skeemi kujundab kasvukeskkond, kus ei toetatud lapse enesekindlust iseseisvateks sammudeks ning olulised valikud tehti lapse eest ära.

• Haavatavus ohu või haigestumise suhtes – eeldus, et enda või lähedasega on juhtumas katastroof, mille toimumist ei ole võimalik ära hoida.

See skeem viitab uskumusele, et ees on ootamas midagi väga halba (nt finantskrahh, raske haigus või looduskatastroof), mis omakorda võib viia selleni, et inimene kulutab liigselt aega ja energiat et end taolise ohu eest kaitsta. Selline skeem võib kujuneda näiteks kasvukeskkonnas, kus valitses ärev suhtumine tulevikku.

• Üleseotus/väljakujunemata minapilt – ülemäärane emotsionaalne seotus ja lähedus ühe või enama olulise lähedasega (sageli vanematega) ootuspärase sotsiaalse arengu või täieliku iseseisvumise ja selge identiteedi kujunemise arvelt.

Selle skeemi puhul kogeb inimene üleseotust (näiteks oma vanematega või oma partneriga). Võib kaasneda ka selgepiirilise mina-pildi puudumine. See võib tähendada, et inimesel pole selgust oma isiklikest soovidest ja eelistustest ning ta kogeb tühjusetunnet. Antud skeem võib kujuneda keskkonnas, kus lapsevanemad on ülemääraselt kontrollivad või kaitsvad, mis ei lase lapsel kujuneda selget arusaama iseolemisest.

• Allutatus – eeldus, et iseenda soovid, arvamused ja tunded ei ole teiste silmis õigustatud või olulised ning sellest tulenevalt allutatakse end teistele vältimaks kardetavat kättemaksu, hülgamist või viha osaliseks saamist.

Antud skeemi puhul usub inimene, et halbade asjade vältimiseks peab ta järele andma teiste tahtmisele, alluma teiste kontrollile. Sageli kaasneb sellega hirm, et mitteallumisel saadakse tema peale vihaseks või ta hüljatakse. See viib oma soovide ja vajaduste ignoreerimiseni. Selline skeem võib kujuneda juhul, kui näiteks üks lapsevanematest oli äärmuslikult kontrolliv.

• Eneseohverdus – eeldus, et teiste vajaduste rahuldamisele on oluline keskenduda kasvõi iseenda vajaduste rahuldamise arvelt vältimaks teistele valu või kannatuste põhjustamist, süütunnet isekas olemise pärast või säilitamaks suhteid nendega keda tajutakse emotsionaalset tuge vajavatena.

See skeem viitab oma vajaduste äärmuslikul viisil ohverdamisele teiste heaolu nimel. Enda vajadustele mõtlemine tekitab süütunnet. Süütunde vältimiseks seavad sellise skeemiga inimesed teiste heaolu enda omast kõrgemale ning asetavad end teiste teenistusse. See toetab nende enesehinnangut, pakub olulisuse tunnet. Seda skeemi võib kujundada kasvukeskkond, kus laps on pidanud kandma hoolt oma vanema eest.

• Heakskiidu otsimine – eeldus, et teiste tunnustuse, heakskiidu ja tähelepanu otsimine ning sobitumine on oluline iseolemise arvelt. 

Antud skeemi puhul tähtsustab inimene liiga palju teiste tunnustust ja tähelepanu. See võib sisaldada liigset enda staatuse rõhutamist, mille kaudu üritatakse saada tunnustust. Inimesed sellise skeemiga on äärmiselt tundlikud teiste tõrjumise suhtes ja pingutavad kõvasti, et sobituda. Tavaliselt varajases lapsepõlves oli täitmata nende vajadus tingimusteta armastuse ja aktsepteerimise järele.

• Emotsionaalne pidurdatus – igasugune emotsiooni või impulsi spontaanse väljendamise allasurumine või selle täielik puudumine vältimaks teiste hukkamõistu, häbitunnet või kontrolli kaotamist impulsside üle.

See skeem viitab uskumusele, et loomupärased reaktsioonid ja emotsioonid tuleb alla suruda, sest nende väljendamine võib viia negatiivsete tagajärgedeni. Eriti sageli surutakse alla viha, kartes sellega kedagi kahjustada, või jääda kellestki olulisest ilma. Selle skeemi kujunemiseni võib viia kasvukeskkond, kus emotsioonide väljendamine ei olnud lubatud ja seda näiteks karistati või häbistati

• Negatiivsus/pessimism – püsiv, elukaarel läbivalt esinev fookus elu negatiivsetele külgedele (valu, surm, kaotus, pettumused, konfliktid, süü ja põlguse tunded, lahendamata probleemid, võimalikud eksimused ja reetmised, asjad, mis võiks valesti minna, jms) samal ajal vähendades või hüljates positiivset.

See skeem viitab kalduvusele keskenduda negatiivsele. Selle skeemiga inimesel on raske tunda rõõmu sellest, mis on nende eludes hästi, sest fookus on negatiivsetel aspektidel või võimalikel tulevikuprobleemidel. See skeem võib kujuneda lastel, kelle vanemad on ülemääraselt muretsevad või pessimistlikud.

• Sallimatu karistavus – eeldus, et inimesi, kaasa arvatud iseennast, tuleb eksimuste ja vigade eest karmilt karistada. Sisaldab kalduvust olla vihane, sallimatu, kannatamatu ja karistav kõigi nende suhtes, kes ootustele või standarditele ei vasta

See skeem viitab uskumusele, et inimesed väärivad vigade tegemise eest karistust. Selle skeemiga inimesed on kriitilised nii enda kui teiste suhtes ning neil on raske andestada; neid vihastab ebatäiuslikkus. See skeem võib kujuneda, kui kasvukeskkonnas on väga suur rõhuasetus heatasemelisel sooritusel, või kui karistamine oli oluliseks kasvatusmeetodiks.

• Jäigad standardid/ülikriitilisus – eeldus, et peab vastama väga kõrgetele internaliseerunud sisemistele käitumise ja sooritusega seotud standarditele vältimaks (võimaliku) kriitika osaliseks saamist.

Selle skeemi puhul juhib inimest uskumus, et tema pingutus ei ole kunagi piisav. Inimene nõuab endalt üha enam ning ei jää endaga kunagi rahule, olles seetõttu pidevalt pinges, mures ja ajapuuduses. Selline skeem võib kujuneda, kui lapsega tegelevad isikud väljendasid oma armastust ja rahulolu eeskätt seoses lapse saavutustega. Samuti võib sellise skeemi omandada juhul, kui vanematel endal olid kõrged standardid ja nad olid lapse jaoks eeskujuks.

• Enesetähtsustamine/grandioossus – eeldus, et ollakse teistest üle, omatakse eriõiguseid ja ollakse väärt erikohtlemist ega lähtuta vastastikususe põhimõttest inimestevahelises suhtluses. 

Antud skeem viitab uskumusele, et inimesel on lubatud teha või öelda kõike ja kohe, mida ta tahab vaatamata sellele, et see võib teha haiget teisele inimesele või ei tundu neile põhjendatud. Sellist inimest ei huvita teiste vajadused, ta ei teadvusta, et pikaajaliseks tagajärjeks on teistest võõrandumine. Sellise skeemiga inimesel on probleemid enesedistsiplineerimisega. Skeemi kujunemisele võib viia vanematepoolne liigne “poputamine”, sotsiaalsete piiride puudumine. Alternatiivina võib skeem kujuneda selleks, et kompenseerida emotsionaalse deprivatsiooni või puudulikkuse tunnet.

• Puudulik enesekontroll/enesedistsipliin – eeldus, et ei suudeta eesmärgistatud tegevustes enesedistsiplineerimisega kaasnevat ebamugavustunnet ära taluda, mis väljendub impulsi kontrolli ja emotsiooni regulatsiooni raskustes,  katsetes vältida ebamugavuse kogemist (valu, konflikte, vastutust) või liigset pingutust  eneseteostuse, pühendumise või väärikuse arvelt.

Antud skeem viitab suutmatusele ohjata enda impulsse ja tundeid. Skeemi omanikul on raske taluda frustratsiooni, kui ta ei saa kohe seda, mida ta tahab. Äärmuslikul juhul ei suuda inimene näiteks sundida end regulaarselt käima koolis/tööl ja/või võib minna impulsiivselt kaasa kuritegevuse, uimastitarvitamise, hasartmängimise vm riskikäitumisega. Skeemi kujunemisele võib viia see, kui lapse kasvukeskkonnas polnud selgeid piire ega reegleid või kui vanemad ei toetanud lapse enesedistsipliini kujunemist ega juhendanud last oma impulsside ohjamisel.